Riik ei oska tippjuhte hoida

Avaliku teenistuse tippjuhtidel on oluline roll professionaalse ja järjepideva riigivalitsemise tagamisel. Tippjuhtide institutsioon on vahelüliks riigi poliitilise ja administratiivse juhtimise vahel ning aitab tagada avaliku sektori integreeritud valitsemist. Eesti avalikus teenistuses on tippjuhid ja nende järjepidevus eriti tähtis ühtsuse, koostöö ja koordineerimise puudujääkide tasakaalustamisel.

Viimasel viiel aastal (2009-2013) on 135 tippjuhtide gruppi kuulunud inimesest 53 vabatahtlikult või sunnituna lahkunud. Lahkumise põhjuste seas on kaks domineerivat. Esiteks, koostööprobleemid ministriga, mis tulenesid üldjuhul tippjuhi ja ministri erinevast arusaamast tippjuhi lojaalsuskohustuse ning rolli asjus. Näiteks tekitas konflikte see, kui tippjuht väljendas eriarvamust poliitiliste või ministri valikute suhtes ja ei täitnud oodatud rolli otsuste/käskude elluviijana. Meritokraatliku avaliku teenistuse põhimõtete kohaselt on aga tippjuhil õigus ja isegi kohustus kõrgemalseisvatele juhtidele objektiivset ja professionaalset nõu anda.

Tippjuhi rollist ja lojaalsusest lähtuvad konfliktid ministriga viitavad, et poliitikud ei pruugi piisavalt ja ühtmoodi tajuda tippjuhtide rolli demokraatlikus valitsemissüsteemis. Mitmel juhul on tippjuhtide poliitilist ja/või personaalset lojaalsust tähtsustatud rohkem kui nende professionaalsust, järjepidevust ja sõltumatust. Vastuolude teket soodustab asjaolu, et ühiskonnas puuduvad ühtsed arusaamad ja diskussioon tippjuhi rolli üle. Praktikas on see viinud selleni, et isegi sama erakonna ministrid võivad tippjuhi rolli tajuda erinevalt.

Teiseks peamiseks lahkumispõhjuseks oli liiga kaua ühes kohas (ametikohal, asutuses või valdkonnas) töötamisega kaasnenud tüdimus ja väsimus. Tippjuhid olid missioonitundest või atraktiivsete alternatiivide puudumise tõttu ametikohal senikaua, kuni ühel hetkel tõeliselt tüdinuna lahkusid.

Eestis suhtutakse hoole ja pühendumusega tippjuhtide kui riigivalitsemise seisukohast prioriteetse inimressursi valikusse, hindamisse ja arendamisse. Teisalt puudub samaväärne panus tippjuhtide hoidmisesse. Ligi kolmele neljandikule lahkunud tippjuhtidest ei tehtud ettepanekut mõnele tippjuhi ametikohale kandideerimiseks ega tuntud huvi tema tulevikuplaanide vastu. Tippjuhtide lahkumise põhjused ei ole seni olnud ka uurimistööde teema.

On tähtis, et riik mõistaks oma vajadust olla proaktiivsem tippjuhtide motiveerimisel ning hoidmisel. Eriti oluline on ennetada liiga kaua ühes kohas töötamisega tekkivat tüdimust ja väsimust. Näiteks toetades tippjuhtide grupis alternatiivsete ametikohtade leidmist või tippjuhtide rotatsioonisüsteemi kaudu.

Eestis on uue avaliku teenistuse seadusega ametnike horisontaalse mobiilsuse (rotatsiooni) poole suund küll võetud, kuid selle täpne sisu on veel paraku ebaselge. Rotatsioonisüsteemi käivitamise eesmärgil kehtestati kõikidele tippjuhtidele viieaastane teenistustähtaeg, mis võib suurendada tippjuhtide grupi sisest mobiilsust, ennetades nõnda väsimuse ja tüdimuse teket. Teisalt loob see võimalusi teenistustähtaja möödudes tippjuhtide asendamiseks poliitilise juhi soosikutega, õõnestades seeläbi tippjuhtide sõltumatust, neutraalse ja ausa nõuandja rolli. Erinevalt mõnest teisest riigist pole seda ohtu Eestis paraku laiemalt arutatud. Ebakindlus seoses määratud teenistustähtajaga võib viia ka vabatahtliku lahkumiseni ning probleemideni uute tippjuhtide värbamisel, pärssides potentsiaalsete kandidaatide ja eriti vanemaealiste kogenud juhtide osalemist avalikel konkurssidel.

Tippjuhid on väga oluline ressurss ka näiteks erasektoris. Sestap on oluline, et organisatsioonid kõikjal Eestis väärtustaksid oma tippjuhte ning püüaksid mõista neid motiveerivaid ja demotiveerivaid tegureid. Seejuures ei tohi unustada, et tähelepanu vajavad ka kõige tublimad tippjuhid.

Loos kasutatud andmed pärinevad autori magistritööst.